Fotograafia kursus algajatele

IMG_2616IMG_2574IMG_2595

Kui ma endale jõuludeks kaua oodatud peegelkaamera sain siis teadsin kohe, et tahan sinna juurde võtta ka fotograafia kursuse. Ma polnud varem peegelkaameraga eriti kokku puutunud, seega tahtsin kaamera kasutamise selgeks saada ning fotograafia kohta üleüldiselt rohkem teada saada. Mõeldud – tehtud! Valisin Eesti Foto – fotokursuse algajatele. See tundus mulle sisu poolest kõige asjalikum ja huvitavam ning klappis hästi ka ajaliselt.

Esimeses ja teises loengus räägiti meile veidi fotograafia ajaloost, kaamera tehnilisest poolest ja muidugi tehti meile selgeks fotograafia algtõed — avaarud, säriajad, sügavusteravus ja perspektiiv! Ma püüdsin nendest aru saada tegelikult jubas siis kui ma endale kaamera sain. Mul oli juurdepääs ühele fotokursusele internetis, aga ausalt öeldes see ajas mind ainult rohkem segadusse. Õnneks nüüd, tänu fotokursusele, on mul need kolm põhiasja selged 🙂

Seni on meil toimunud neli loengut ja oleme läbi võtnud järgmised teemad: sissejuhatus ja fotograafia ABC, teooria ja pildistamistehnika, kompositsioon ja valgus ning fototehnika ja varustus. Emadepäeva õhtul oli meil ka esimene praktika Kadrioru pargis. Jalutasime pargis ringi ja otsisime erinevaid objekte mida pildistada, see oli väga asjalik ja kihvt õhtu! Koolitaja aitas meil keskenduda pildistamise tehnikale ning õpetas mitmeid huvitavaid nippe kuidas saada huvitavat või erilist pilti. Selle postituse algusesse lisasingi just need pildid, mis said tehtud Kadrioru pargis 🙂

Järgmine loeng juba 23.05 – can’t wait!

 

Mõrvamüsteeriumiga õhtusöök

IMG_0525IMG_0602IMG_0541IMG_0636IMG_0572IMG_0513IMG_0569Me saime jõuludeks Kingitus.ee karbikese, mille sees oli paber kirjaga „Glamuurne mõrvamüsteeriumiga õhtusöök kahele.“ Ausalt öeldes, see tõi hirmu nahka nii minule kui ka mu elukaaslasele. Paberil oli veel kirjas, et “..tegu on seltskonnamänguga mis viib meid fantaasiamaailma ja, et iga külalise aktiivne osalus tagab peoõhtu elamuslikkuse.” Mis tähendas seda, et ees ei oodanud meid vaikne kolmekäiguline õhtusöök muusika saatel vaid meid ootas ees näitlemine ja enda mugavustsoonist totaalselt väljaastumine.

Õhtusöök leidis aset 23.märtsil, Nõmme Jaamarestoranis. Sinna sõites oli selline tunne, et keeraks otsa ringi ja läheks parem Sushi Plazasse. Aga ei! Vedasime end kohale, ise hirmuga mõeldes, et mis nüüd küll saama hakkab. Kohale jõudes nägin, et selliseid ootusärevuses ja veidike hirmul inimesi on seal veel. Hea seegi 🙂

Sisenedes saime endale laua pealt meelepäraseid aksessuaare valida, et veidi paremini õhtusöögi teemasse sulanduda. Meid ootas sees 1930.aastate London – Gatsby Style! Mina valisin pärlikee, ühe käevõru ja peavõru sulega.

Inimesi oli kokku umbes 20, me istusime kõik pika laua taha, jõime vahuveini ning esmalt hakati tutvustama meile backround storyt – et miks me siin oleme, kes me oleme ja mis õhtusöök see selline on. Seejärel jagati välja rollid. Ümbrikus oli kirjas nimi, et kellena ma end ülejäänud õhtu esitlema pean, väike lühijutt, et kuidas ma sinna peole sattusin ning ülesanded. Mina olin too õhtu üks noor naine Maria, kes valetab end seltskonnadaamiks, aga tegelikult on tegu pätiplikaga. Nimelt, mina olin antud õhtusöögile tulnud eelkõige raha pärast. Minu üks ülesanne oli kõige rikkama külalise poolehoid võita ning hiljem temalt raha laenata. Not bad!

Üllataval kombel elasid kõik oma rollidesse niivõrd kiiresti sisse, et kogu see näitemäng hakkas iseenesest jooksma. Tänu sellele, et kõikidel olid ette antud ülesanded siis n.ö pabistamiseks aega ei olnudki, kõik tormasid kohe neid täitma. Üksteisega suheldi täiesti vabalt, olgugi et kõik inimesed olid täiesti võõrad, aga see põhi story oli kõigile teada ning ükskõik kellega rääkima läksid, rääkis sinuga nagu vana hea tuttav kaasa.

Kuna tegu oli siiski mõrvamüsteeriumiga siis äkitselt oli üks peolistest „mürgitatud“ ja edasi käis kogu tants ja trall mõrva uurimise ümber. Muidugi oli seltskonnas olemas politsei, kes hakkas kohe asja uurima, lisaks leidus meie seast ka poliitikud ja spioone, kes samuti antud õhtusöögist endale vaid kasu otsima tulid.

Vahepeal pakuti süüa ka. Eelroaks oli väike leivake hea ja paremaga, pearoog oli kana koos salatiga ning magustoiduks crème brûlée . Tegelikult ma söögile ei jõudnudki väga tähelepanu pöörata, sest kõik muu oli nii huvitav ja äge, et söömine oli ilmselgelt teisejärguline. Lõpuks saime kõik koos mõrva lahendatud ja ma võin ausalt öelda, et see oli üks ägedamaid kogemusi mida ma elus kogenud olen! See oli äärmiselt vahva ja pärast oli kõigil keeruline oma rollidest välja tulla. Me istusime seal veel tükk aega ja ajasime inimestega juttu ning jagasime muljeid.

Mega kihvt, soovitan soojalt!

#Tegijatüdruk

 

9789985338346

Minu lapsepõlve kodu oli Lelles. See on üks pisike alevik Rapla ja Türi vahel ning seal ma oma perekonnaga 14 aastat elasingi. Ma mäletan, et kui ma olin 8-9 aastane siis mina ja mu sõbranna käisime peaaegu iga päev raamatukogus. Koolipäevadel mitte, aga kui oli nädalavahetus või koolivaheaeg siis oli raudpolt kindel, et meie istusime raamatukogus ja lugesime raamatuid. Me ei läinud sinna ainult raamatuid laenutama vaid läksimegi sinna, et seal aega veeta ja lugeda. Ma pole seal väga ammu käinud ja tean, et nüüdseks on Lelle raamatukogu teise kohta kolinud, aga mul on endiselt kõik need ruumid – iga riiul ja see raamatukogu lõhn siiani meeles!

Ma mäletan, et me istusime ja lugesime raamatuid vähemalt 2-3 tundi päevas ning kui päev hakkas vaikselt õhtusse minema siis valisime kiirelt mingid raamatud välja, et midagi endaga koju kaasa ka tuua. Hästi tore oli see, et kui me hakkasime koju minema siis tee peal avasime enda laenutatud raamatud ja kõndisime koju, ise samal ajal raamatut lugedes. Okei, praegu kui ma sellele mõtlen siis see oli üsna ohtlik, sest meil olid ninad raamatus ja ega me autoteed väga ei jälginud. Aga õnneks on Lelle pisike koht, et seal väga tihedat liiklust polnud ja no nädalavahetuseti oli seal täitsa vaikne – inimesed käisid pigem jala 🙂

Ma tegelikult ei tahtnud sellest rääkida, aga see oli hea sissejuhatus mu järgnevale jutule. Ma nüüd mõni aeg tagasi otsustasin, et hakkan uuesti ustavaks raamatusõbraks. Ma olen alati raamatuid lugenud, aga ma praegu on juba umbes pool aastat möödunud, kui ma pole ühtegi raamatut lugenud. Niisiis läksin eelmisel nädalal raamatukokku ja võtsin raamatu „#Tegijatüdruk“ – see oli väga hea raamat!

Autor on Sophia Amoruso ja ta kirjutab enda minevikust ning sellest, et kuidas temast 250 miljoni dollari väärtuses firma asutaja sai. Sophia oli noorena üsna pöörane teismeline – kolis varakult kodunt välja,  jättis kooli pooleli, hakkas varastama, sõi prügikastist saiakesi ja hääletas mööda ilma ringi. Ta vahetas tihti töökohti ja ühel hetkel tekkis talle idee, et võiks hakata eBays kasutatud riideid müüma.  Nüüd, mitmeid aastaid hiljem, on Sophiast saanud rohkem kui 400 töötajaga veebipoe Nasty Gal omanik. Tema ettevõtte väärtuseks hinnatakse 250 miljonit dollarit – pole paha!

Minule raamat meeldis, see on väga hästi kirjutatud. Sisse on põimitud nalju ja midagi pole ilustatud – raamatus on kõik täpselt nii nagu elus asjad juhtuvadki. Nüüd on aeg hakata uut raamatut otsima..

Rahvusvaheline naistepäev..

IMG_2583IMG_2579

Rahvusvahelist naistepäeva tähistatakse iga aasta 8.märtsil ja nii muidugi ka sel aastal. Mina isiklikult ei pea seda päeva väga oluliseks. Muidugi on tore lilli ja kingitusi saada, aga ega ma muud selles päevas tegelikult ei näegi kui vaid tulpe ja šokolaadi.

8.märtsi hommikul vaatasin Terevisiooni ja seal räägiti, et naistepäev võiks olla midagi enamat kui lihtsalt tulbikimpude kokkuostmine. Nad arutasid, et naistepäev peaks olema päev naistele ehk sel päeval peaksid naised ainult puhkama. Mainiti, et naised võiksid töölt lausa vaba päeva võtta ja lapsed näiteks abikaasa kätte anda, et sel päeval ikka ühtegi kohtustust poleks. Iseenesest tore, aga vaevalt et see kõikidel naistel nii lihtsalt toimiks.

No, minu naistepäev oli väga nunnu. Tagasihoidlik, aga siiski veidi erinev tavalisest argipäevast. Tööle ma läksin, vaba päeva ei võtnud 😀 Aga see eest ei pidanud ise õhtusööki tegema vaid sai väljas süüa – jei!

Autosse istudes sain ka sületäie lilli ja seejärel läksime sobivat söögikohta otsima. Kuidagi ei osanud selle peale tullagi, et enamik kohti on puupüsti paarikesi täis ja selle tõttu läks meil koha otsimisega veidi aega.

Lõpuks maandusime Kristiine keskuse Da Vincisse – vana hea pasta ei vea kunagi alt. Ma tellisin pasta kreemja musta trühvli ja šampinjonidega. OMG – see oli meeletult hea! Kui sulle seened maitsevad siis see on just SEE õige! Pärast imemaitsvat pastat tekkis muidugi magusaisu ja suundusime Prisma poole. Meie õnneks müüdi Prisma ees Vahvlihaldjate vahvleid, jess! Võtsime ühe kookosevahuga ja teise marjavahuga ning need andsid naistepäevale ideaalse lõpu.

 

Puhkuselt tagasi

Käisin veebruari lõpus Egiptuses D-vitamiini kogumas. Lendasime 16-liikmelise seltskonnaga Hurghadasse, et veidi basseinis ujuda ja päikese käes lesida. Pean mainima, et äärmiselt vahva ja seiklusterohke reis oli.

17197746_1694982380528683_1168894809_n2017-03-05 17.50.0417105653_1690510900975831_1072944713_n

Ma isegi ei hakka sellest reisist lähemalt rääkima, sest sellest saaks 10 postitust vähemalt ja ega see sisu polegi tegelikult nii oluline. Põhiline on see, et ma olen nüüd 100% välja puhanud ja märtsikuu on super hästi alanud. Loodan, et nii läheb kuni aasta lõpuni, hihii!

 

 

 

Tallinn Winter Cup 2017

img_1573img_1530img_1546img_1640img_1614Laupäeval 11.veebruaril käisin ma esimest korda elus koertenäitusel. Tallinn Winter Cup 2017 toimus Saku Suurhallis ja mina käisin seal oma õe samoyedi koerale pöialt hoidmas. Kutsu nimi on Nora ja ta on ka varem näitustel osalenud ning nii mõnegi auhinna koju toonud. Ega ma tegelikult ei imesta ka, sest Nora on minu arvates kõige ilusam ja armsam koer üldse keda ma näinud olen. Ma ei ütle seda sellepärast, et tegu on minu õe koeraga vaid tõepoolest, sellel kutsul on nii meeldiv iseloom. On tulnud ette kordi kui ma unustan ära, et tegu on elusa looma mitte mänguasjaga. Tahaks teda ainult kallistada ja kõige nunnum on see, et ta kallistab vastu ka!

Aga näitusest veel, kuna tegu oli rahvusvahelise koertenäitusega siis osalejaid oli väga-väga palju ja päeva parima võidu saamiseks pidi meie Nora mitmel etapil esikoha saavutama. Piece of cake – vahepealsed võidud kätte saadud ja kõige magusam Parima Juuniori tiitel kah käes!

Päev oli väga pikk. Mina jõudsin Saku Suurhalli enne lõunat, umbes 11.00 ja siis oli näitus juba täies hoos. Kuna me ei osanud oodata, et Nora nii hõlpsasti kõik esikohad ära napsab siis me ei arvestanud ka nii pika päevaga. Mina käisin vahepeal kodus söömas ja mu õde otsapidi Raplas, et oma väike poiss Nora võitu vaatama tuua 🙂

Väga vahva päev ja congratulations Nora!

Eesti Rahva Muuseum

unnamed-3

Viimasel ajal on meie nädalavahetused väga rahulikud, aga see eest teguderohked. Ma ei mäletagi millal me viimati kuskil peol käisime, üldjuhul käime trennis ja teeme igasuguseid muid vahvaid asju.

Eelmisel laupäeval võtsime suuna ette Tartu poole, et külastada uut ja uhket Eesti Rahva Muuseumi. Sõit sinna oli üpris pikk, aga täitsa mõnna oli juttu ajada ja niisama olla

Me jõudsime ERMi kohale veidi peale kolme. Jessas kui suur ja võimas see maja väljast on, meeletu! Pilet maksis 12€ ja selle eest saime kogu maja ekskursiooni. Esmalt juhatati meid Uurali kaja näitusele. See oli hullult kihvt, päris ausalt. Uurali kaja on pühendatud soome-ugri omariikluseta põlisrahvastele, kes asustavad hiiglaslikku maa-ala Euraasia põhjaservas Skandinaaviast ja Läänemerest Taimõri poolsaare ja Jenissei jõeni Siberis. Näitusel tuuakse välja naiste ja meeste igapäeva tegevused, riided, sööginõud, eluasemed jms. Kogu see atmosfäär oli nii ehe, et mul muutus olemine isegi veidi ärevaks.

Uurali kajast liikusime edasi püsinäitusele. Näitus jooksis mööda pikka koridori ja mulle meeldis seal ka hullult. Ma ei ole kunagi suur muuseumifänn olnud, kooliajal sai ikka paar korda käidud, aga nüüd pole tükk aega käinud. ERMi puhul oli põnev see, et kogu näitus polnud pelgalt klaasi taga vaid kasutusele oli võetud nii palju erinevaid ja huvitavaid lahendusi, et kuidas kogu seda kirjut ajalugu inimesteni viia. Muidugi oli asju ka klaasi taga, aga nendele eelnes tutvustav info näiteks tahvelarvutil mänguna või mingil suurel ekraanil telesaatena. Külastajatel oli võimalik ajalugu näha ja seda kogeda väga reaalselt.

Ma arvan, et me olime muuseumis kokku umbes poolteist tundi. Ausalt öeldes käisime me selle üpris kiiresti läbi, me ei peatunud iga asja juures ja kõiki infoekraane läbi ka ei lugenud. Aga kena ja korraliku ülevaate saime kindlasti. Edasi suundusime Ristiisa pubisse sööma, sest olime mõlemad vaid hommikusööki söönud ja muuseumis jalutamine ajas kõhu väga tühjaks. Umbes kuue ajal õhtul hakkasime Tallinnasse tagasi sõitma ja nii saigi meie päev Tartus läbi.

Eesti Rahva Muuseum jättis väga hea mulje ning soovitan teil kõigil see teekond ette võtta.

D.

unnamed-12017-02-04-16-39-52

unnamed

Kinoelamused

Mulle tohutult meeldib kinos käia. Päris tõsiselt, ma käiksin vist iga päev kinos kui muidugi nii tihti uusi filme peale tuleks ja piletihinnad tiba soodsamad oleksid. Talvisel ajal on kinos kuidagi eriti mõnus. Ostad nunnusse paberkotikesse erineva maitsega komme ja istud oma pehme tooli peal ning naudid kinoelamust. Kino puhul on muidugi kõige olulisem filmivalik. Hetkel on meil elukaaslasega just selline periood, kus käime vähemalt korra nädalas kinos ja mure on selles, et meil on enamik filme vaadatud ning nüüd peame veidike ootama, et uusi filme peale tuleks (first world problems). Okei, paar filmi on kindlasti mida me näinud pole, aga oma viimase kinoelamuse põhjal saan öelda, et no kui sa ikka ei ole kindel kas tegu on hea filmiga ja veidike kahtled siis ei ole mõtet oma raha ja aega sinna raiskama minna!

Mul on viimase seitsme päevaga läbi elatud kaks täiesti seinast-seina kinoelamust. Olgu, need olid totaalselt erinevad nii žanri kui sisu poolest, aga mind pani imestama lihtsalt see, et kuidas mõned täiesti jaburad filmid kinodesse jõuavad.

Eelmisel reedel käisime Coca-Cola Plazas vaatamas filmi „Manchester by the Sea“. Tegu on draamaga ja tõesti, see oli draama. Ma arvan, et tegemist on minu uue lemmikfilmiga. Mulle tohutult meeldivad filmid kus on sisu ja mis panevad sind mõtlema. Ei, need ei pea alati olema mega deep sisuga ja dramaatilised, žanr võib olla ka komöödia või isegi õudukas. Aga sisu, vot sisu peab olema. Antud film kestis 2 tundi ja 17 minutit ning terve see aeg olin ma 100% filmile pühendunud.

Ma oleksin nagu sinna filmi sisse sattunud ja ausalt öeldes mul justkui polnud aega kurbades kohtades väga pikalt isegi nutta või nende üle mõelda, sest nagu filmiski, asjad liikusid edasi, nii liikusin ka mina. Film sai läbi, inimesed istusid oma kohtadel edasi ja keegi ei tormanud kuhugi. Mitte keegi ei krõbistanud kommikotiga, ei otsinud oma telefoni kotist või tõmmanud jopet selga – kõik istusid. Lõputiitrid jooksid ja muusika mängis ning siis hakkasin mina kogu seda filmi oma peas uuesti läbi ketrama ja äkki tabas mind justkui väike paanikahoog. Ma kukkusin kõva häälega nutma ja luksusin nii hullult, et me olime põhimõtteliselt esimesed kes pidid kinosaalist välja jooksma, sest mul kiskus nutt nii hulluks. Me mõlemad elukaaslasega mõtlesime antud filmile veel mitu päeva ja ausalt öeldes praegugi sellest kirjutades, tahab nutumaik kurku tikkuda.

tumblr_ok79cjwkgu1rtgq66o3_1280

Mõni päev tagasi käisime Mustamäe keskuse Apollos vaatamas filmi „xXx: Käima tõmmatud“. Filmi žanr on action, seiklus ja üldjuhul mulle täitsa meeldivad sellised filmid. Pealegi mõtlesime, et vaataks seekord midagi natukene lõbusamat ja ka kriitika oli filmil üsna okei. Ma ütlen nüüd täitsa ausalt, ma pole vist elusees nii halba filmi näinud! See oli minu jaoks täiesti ootamatu, sest filmis osalesid väga head näitlejad ja näha oli, et tegu polnud mitte sugugi low-bugdet filmiga, aga kogu see mõttetu möll mis seal toimus, pani mind silmi pööritama. Mingi sisu seal filmis nagu oli, aga see kõik oli nii üle võlli keeratud ja üle paisutatud, et mul hakkas lausa häbi. Esiteks seal oli nii palju loogikavigu, et ma lihtsalt ei suutnud seda vaadata. Muidugi ei pea filmides kõik täiesti loogiline olema, filmid ongi tihti ebareaalsed, aga no mootorrattaga ei saa mere põhjas sõita, miks peaks sellise lolluse sinna sisse panema? Või kuidas saab sõita rulaga 5-6 kilomeetrit mingi 5 minutiga? Bussist, autodest, mootorratastest – kõigest kihutas mööda. Aa, kurvides pidurdas põhimõtteliselt käega. Ah?!

3D prillid on mul alati pea veidi valutama pannud, ma võtsin poole filmi pealt need peast ära ja sõin oma komme ning mõtlesin hoopis, et „hmm, mis ma homme süüa teha võiks..“. Ausalt öeldes ma igatsesin oma Manchester by the Sea filmi taga ja samaaegselt mõtlesin, et no ma ei mõista kuidas see xXx nüüd niii halb sai!?

Ma juba ootan huviga mis kinoelamus meid järgmisel korral ees ootab 😀

D.